
Kui endast välja põgened sa öhe,
teab tema, kas sa jõuad pärale.
Kui endast välja põgened sa öhe,
teab tema, kuhu jõuad pärale.
Ta teab su harjumusi, lemmiklilli,
su ilmete ja naeru tagamaid.
Ta teab neid taevaid, tühju musti pilvi
ja kriiskavvalgeid tummi kajakaid.
Ta teab su aastaid, iga sünnimärki
ja hingetõmmet; nädalaid ja kuid,
ta teab sust kõike. Kogu kaadervärki,
mis hoiab üleval su hoiakuid.
Järgmine postitus
Iga “head aega” murrab südame. Peale seda tuleb hakata endale uut nahka kasvatama. Alguses lämbumistunne, siis iga päeva aina suurem külmus, hetkeni, kui enam jälle hingata ei saa. Kuni jällenägemishetkeni, enne mida iga teineteisele lähemale sõidetud kilomeetri läbimine on nauding. / Inkeri blog
“Pigem on asi selles, et sa mõtled liialt teistele – oled liiga hea. Lased endast roomikuga üle käia ja siis imestad, miks rööbastes lilled ei õitse. Sa oled igal juhul rohkem väärt kui saad.”

Noorus on aeg, mil lennata ühest maailma otsast teisenii vaimus kui kehas, proovida eri rahvaste kombeid, kuulata südaööl tornikellade helinat, nähe päikesetõusu linnas ja maal, liituda mõne usuvooluga, seilata metafüüsikas, kirjutada konarlikke värsse, joosta terve miil, et näha tulekahju, ja oodata teatris terve päev, et aplodeerida “Hernanile.”
Ära mõtle minu peale, mul on valus. Või kui saad, aita mind oma mõtetega. Ma kuulen kui sa ütled: pea püsti, tüdruk!
Sa nüüd lähed. Lähed ära. Kardad, ikka kardad. See on vist loomulik. Imelik, sul on tunne, nagu sa oleksid millestki pääsenud, millestki hirmsast. Kõik on nii naljakas. Kui sa mu siit leiad, olen ma veel lähedal, vaatan sind. Aga ma ei tea, ma ei tea, kuidas see kõik käib. Selleks räägingi. Mul on tunne, et sa võtad mind natukene kaasa, aga ma ei tea, kuhu. Ma tahaksin sinust kinni haarata ja öelda, et ära veel mine, jää siia….Ma tahaksin sulle öelda…. Ma arvasin, et kõige parem asi on kuulda, kuidas sa mulle ütled, et sa armastad mind. Aga ma ei teadnud, et kõige parem asi on öelda, et ma armastan sind. Ma armastan sind.


